Vihmast,vikerkaarest, veinist...ja valust

Vihma aina kallab ja mul ongi puhkus käes. Kauaoodatud ei saa kirjutada, sest pigem ikka paratamatus. Kuna aasta tiksub juba peagi lõpunoote, aga minu puhkusekaust oli ju avamata, nii nagu ikka. Täpselt aasta eest jõudsime me Musiga Hispaaniasse armsasse Rubi linna. Aeg ikka lendab võluväel. Päike ja palmid, kihisev cava ja viinamarjad, hispaanlaste mõnus salaami ja kaunid mäed ja taaskord võrratu roosa kohalik vein.Oli ju õnn ja suur juhus, et saime seal 5 päeva veeta.

Ja minul ka 5 päeva vihmast puhkusepäeva selja taga. Ennast on hea karistada ja vihmaga aeda riisuda. Üksi ma siin siis müttan, kolm korda vahetan kindaid ja vaigistan Rexi valju nutulaulu. Temagi tahaks ilmselt lehtedes möllata, kui Karumürale see on lubatud. Mitmel päeval oli täpselt ühesugune ilm, hirmuäratavad rünkpilved oma tumeduses, vihm, päikesehelk läbi märgade lehtede ja äkki vikerkaar. Nii vähemalt 5l korral järjest erinevatel päevadel. Kui näed tervet vikerkaart taevalaotuses, tuleb midagi soovida. Ma ei näinud...

Kohvikoolitusele polnud mul tervise tõttu isu minna, olin väsinud ka, unetunde veel täis magamata, valu käes piinelnuna, loobusin. Veidi keeruliseks tegin endale ka sihtkohta jõudmise. Aga see selleks. Kohvi me ju armastame kõik, kuigi olen ka oma tutvusringkonnas teeinimesi kohanud. Kohv äratab ja ergutab, vähemalt nii me loodame. Kohv on teinekord seltsiks. Kaunis tassis aurav ja aromaatne. Nüüd ka meil juba ammu uued tuuled, espressod ja latted. Kuna meil Pedasel seda uhket masinat niikuinii pole ja vaevalt ka suures majanduslanguses nüüd ostetakse, siis ehk koolitus oleks olnud etteruttav, kindlasti küll hariv. Kahju muidugi, olen ikka nõrk.

Kesknädal viis meid pojaga kinno. Actionit igat sorti, kõigil peaaegu K14 juures, ta oma pikkusega sinna ikka trügib. Ütleb , et õpilaspiletit pole ja ega seda seal üleval saalides keegi väga ei uuri. Ja pileti saab kassast ka muidu kätte, kui laps juures ei seisa. Mul aga actioni-isu puudus, tahtsin ka korraks keskkooli lõpuklassi end mõelda/sel suvel oli see ju meie peresgi kuum teema/, head muusikat kuulata. Nii läbi pika vaidluse läksimegi High School Musical 3e vaatama. Minutit kümme pidin küll poja porinat kuulama, seda enam, et teismelisi tüdrukuid aina saabus ja saabus. Aga kui film hooga algas ja õnneks korvpallivõistlusega, siis nurinaks enam mahti polnud. Film oli hea, love-story armas, kenad noored kõvasti tantsutrenni vihtunud ja laulu harjutanud. Jah, me seisame tihtipeale valikute ees ja vahel on ka keegi meie eest juba valikud teinud. Kõige tähtsam ikka ju oleks, et koolilõpetajad oma tee valiksid, mitte vanemate purunenud unistusi täitma, veel hullem kui rahakotti, valides ambitsioonika rahaaugu, mis tulevikus ka ikka kõvasti sisse toob. Aga kui inimesed on andekad ja selle ehk ka kooli lõpuks üles leidnud - õige tee, ilma okastraadi valuta. Siis põlegu roheline tuli.

Kinos sai käidud ju ka eestimaist "Detsembrikuumust" vaatamas. 29.a. novembrilõpu hämarate ööde sündmused, armastus ja vihkamine, sõda ja rahu, võim ja iha, vaev ja valu, eestlus, pursuislus, töörahvas, armeeusk,pätipolk, saladused, patriotism, ausus, truudus - ja ikka armastus - oma maa vastu.

Ja Indreku "Mõtlik peegel" - eestlus, kas eestlaseks võib saada, kas eestlaseks võib õppida?Muhe mustlaspere Vigalas, Eestimaa sügisesed kurnatud põllud ja jõed. Sillamäe, avastamata kant. Vene kenade noorte pulm, oma traditsioonidega. Olen ise ka kunagi Rummul vene pulmas käinud. Soolaga leib enne uksest sisenemist. Kaunid lilled ja tuvid ja armastuse tõotused, nagu ikka. Õpetajad, ajakirjanikud - vene rahvusest küll, eestlust edasi viimas. Ja sotsioloogist gurmaani tõdemus, et oma rahvustoidu nimistu algusse saab kaali, naeri panna...hapukapsas saklsaste oma, kartulisalat, tuntud maailmas vene salatina...Aga selle toiduteema jätan oma uude blogisse. Mul kasvas ka sel aastal hiidkaalikas, nagu sellest muinasjutust, et üksi välja tõmmata ei jõua ja kutsud taadi appi ja siis memme..........Nautisin Indreku mõtisklusi selles eestluse peegelpildis. Oleme ju avatud kõigele uuele, mõjutatavad, jäljendajad, samastume, tahame sarnaneda küll põhjanaabrite soomlastega, kui suure ja kaugelt ahvatleva Ameerikaga.Aga ei keela ka kellegil eestlaseks saada. Jäägem siis ise eelkõige eestlasteks.

Ja raamatu võtsin ka taas riiulilt, mis vahepeal Prantsusmaa-Belgia-Eesti marsruudil rännanud ja rekkajuhi üksildasi õhtuid sisustanud. Ja paljusi gurmaanidest lugemishuvilisi köitnud. Peter Mayle "Elu Provence´is: "Sellesse võis investeerida lõuna šarmantsusega - veidi logardliku, päikesepaistes lõõgastunud sarmiga, mis meeldib kibekülmade talvede ja halli taevaga harjunud põhjamalasele..."Ja hea on mõeldagi end kaugele Prantsusmaale... "...anda endast parim, et puhkust veetva maailmaga ühineda, ja saadame nagu kõik ülejäänud postkaarte, mis jutustavad eemalviibivatele sõpradele, kui toredasti me aega veedame..."