16. okt 2008

Valge varju väreluses

Väljas on troostitu sügis, niiske ja masendav. Päikesekiirte helgis pakuvad küll ka kaunid sügisesed vaated kirjukirevatest metsadest silmailu, aga teisel hetkel vihm, tuul ja lõputu lehesadu ei rõõmusta meeli. Korraks sain siit kurvastavast Kapa-Kohilast minema, küll väsimust trotsides, läksime otsima valge inimese tunnet.Pikk sõit läbi kauni sügisese Eestimaa viis meid Lõuna-Eesti kuppelmaastikule, kaunid mäed ja orud, järved ja veelgi kaunimad turismitalud. Kuna kättpidi olen turisminduses, siis sai silmad lahti hoitud ja kogetud nii mõndagi.



Üleskruvitud ootused Bernhardi Spa Hotelli suhtes purunesid esimesel hetkel. Pimeduses asetsev inimtühi hotell ei oodanud meid eriti, tiirutasime ümber maja, küll ühelt poolt lähenedes, küll teiselt poolt. Lõpuks õigest siltideta uksest ikka sisenedes ilmusid kaks kena näitsikut imestavate pilkudega. Broneering leiti küll ülesse, aga teine küsimus oli õõvastav, kas kokkulükatud voodi??? Nägime siis naiskolleegiga nii lesbidena välja või, ometi ma broneerisin kahese toa eraldi vooditena. Pikast sõidust väsinuna soovisime kohvi juua.Teatati, et restoran on juba suletud.Uurisime siis lahtiolevate kohtade kohta. Hotelli tuppa sisenedes ootasgi meid ees armupaari ootav lembebeežides toonides toake. Naersime ikka südamest. Pakkisime asjad kiirelt lahti ja suundusime juba ammustest aegadest tuttavasse Pühajärve SPAsse. Seal inimsoojust õhkav punaste telliste interjööriga pubi pakkus meile lahkelt kohvi, veini ja lahedat seltskonda.Hotelli naasdes, teatas administraatori-näitsik meile toavahetusest, kuna tolles esimeses olevat päeval silikooniga midagi tehtud. Nojah, pakkisime asjad jälle kokku ja suundusime teise tuppa, mis nii armupesana ei tundunud. Vaid pigem lihtsa ja mittemugavana, tilluke telekas lae all, ebamugavad voodid peadpidikoos, öökapp vahel, väiksed padjad ja kuuma huugav radikas. Kuna olime terves suures hotellis ainukesed kliendid, pole ju ometi otstarbekas tervet küttesüsteemi sees hoida. Oma rõõmuks leidsime vähemalt väikese, armsa külmkapi, kuhu toppisime oma veinid ja salatid, viinamarja ja sinihallitusjuustu, mida olime varunud õdusat õhtut plaanides. Tulles läbi Viljandi, kohtusime ka Kikuga, käies taas vahvas Tegelaste toas einestamas, nii et erilisi söögisoove meil õhtuks enam polnud. Pigem veini nautimine meelepäraste lisanditega.



Järgmisel hommikul saime taas Bernhardis siseelu uurida, et mida siis selles hotellis hommikusöögiks pakutakse. Taas pidime pettuma. Peale võileivakatteks mõeldud singi,juustu,suitsuvorsti,kurgi,tomati pidime leppima lahja kohvi ja klaasikese apelsini mahlaga. Ei mingit sooja toitu, jogurtist,puuviljadest rääkimata. Restorani üleskaetud lauad igavlesid tolmu käes. Laualt olid ka koristamata eelmisest õhtust teenendava personali teetassid. Ja ei ühtegi hingelist. Vaikne nostalgiline taustamuusika. Lõpuks üks kenake neidis ikka köögiukse vahelt uuris, kas me juba sööme, aga see oli ka kõik. Rohkem me kedagi ei näinud, tassi või hotell tühjaks.



Edasi suundusimegi siis oma tripi põhieesmärgi suunas. Kanepisse Kevvai tallu klienditeeninduse kursusele. Taas hingemattev kaunis maastik päikeselõõsas, mäest üles ja alla, paneks või suusad alla. Lõpuks peale pisukest otsingut leidsime õige koha üles. Kaunis ja värske ilmega suur maja ootasgi meid järve kaldal. Koduse piruka lõhn ja naiste sädin võttis meid ust avades vastu. Ja siis aina imestasid ja üllatusid. Turisimitalu peab 69-aastane Siina, tugev ja söekas eesti naine.Maitsekalt sisustatud majast õhkus lahkust ja kodusoojust. Puhtaks lihvitud palkseinad, kaunid kivikaunistused, kamin ja kodused lilled akendel. Kodune toit ja ruumikorraldus.Koolituspäev oli huvitav, eriti rikastas meie päeva ainukene meesterahvas, Kopli-Madise talu peremees meie naabrusest. Ta püstitas põnevaid küsimusi ja huvitavaid teooriaid, mis liikusid kõik ühes suunas, kuidas paremini turismiasutuses tööd korraldada, et kõik osapooled rahul oleksid. Nii omanikud kui palgatööjõud, kui ka kliendid.Saime põnevat ka teada meie kursusekaaslatelt Sangaste lossist, Vihula mõisast, Jaanikese külalistemajast, Loodusravi keskusest ja üsna palju ülijutukalt Aarde Villa perenaiselt Peipsi veerelt. Päeva juhtiv Sirje Rekkor mõjus usaldava ja suure kogemuspagasiga ääretult meeldivana. Lõunalauas nautisime maitsvat toitu ja taaskord kodust õhkkonda. Tutvusime maja perenaise juhtimisel majaga.Ja võitlesime nö koolipingis ränga unega.



Õhtuks sõitsime taas Otepääle ja jätsime teised sinna õdusat õhtut veetma. Millest oli küll kahju, kuuldes järgmisel hommikul nende toredast paadisõidust Jõksi järvel ja sisukast õhtust lahke perenaisega. Meie aga ütitasime kalli raha eest siis lõpuks hotelli SPA-d külastada. Lõpuks leidsime ka abivalmi teenendaja, kes meile kahel korrusel paiknevat Veeilma tutvustas.Nojah, üles kiidetud veeilm, aga valmistas meile millegipärast pettumuse. Inimtühi ujula jääkülma veega, ülikõrge trepp, mis basseini viis oli üsna õõvastav. Mingid imelike häältega poolpimedad koopad ei pakkunud oodatavat lõõgastust. Aroomi-,auru- ja leilisaun olid muidugi vanas tuntud ja heas võtmes. Ja meeldiv oli lesida kaldaariumis kuuma kivi pingi peal ja lasta meelelist iirilikku muusikat endast läbi liikuvate värvilaikudega seinal.Aga kuna suures basseinis vesi üüratult ikka külm oli, sullasime pisut lastebasseinis,kuni hetkega käis piiks, välja siit, enne kui ära end külmetame.



Õhtusöögile suundusime jälle Pühajärvele, hiiglaslik karbonaad jäägrimarinaadis ja Ocean Bay roosa vein maitsesid hästi ja seltskonnasumina ja piljardikuuli kõlksud. Ning visa ronimine tornikohvikusse ja uudistamine mööda Pühajärve salapärast maja. Ja mälestused ja südamepooliku sosinad.Taas sai veedetud kaunis õhtu, pärast hotelli hiilides jälle ei kohanud kedagi.



Koolituse teises päevas puhus hoopis teine tuul. Sirje Kuusikule oli eelmise päeva lektor kõva reklaami teinud, lõpuks päevamuljeid kokku võttes promos proua Kuusik oma Kuusiku ökotalu ja 8t koolituse kestel saime teada tema suure tööka pere liikmete kohta pea kõik. Kes seeni korjab, kes endas kahtleb lõhesupi valmistamisel, kes Palmse mõisas ülemust ümber näpu keerab või kui suhtlemisaldid on meie emeriitprofessorid. Ja et itaallasele ei pea kallit keelama, aga eestlase peolauda ei tohi teenendajana istuda, palugu palju tahes. Kihvt oli kõrvalt vaadata Siina turri aetud karvu ja noorema rahva isetuid turtsatusi, kui tundus, et sellele päevale ei tulegi lõppu. Lõpuks tunnistused taskus kritiseeris ka Kuusikut meie noorsand. Ja üsna põhjalikult.



Algas kodusõit taas läbi armsa Viljandi. Kikuga telefonitsi vesteldes jooksin Urmoga poes kokku. Nojah, on ju meie pea kõik suvised praktikandid pärit Viljandimaalt. Viimane meeleheitlik püüd end veel valge inimesena tunda päädis meil Imavere trahteris. Veidi kurvaks tegi küll taas mööduda oma sõprade tuledes Tõnurilt. Reede õhtu ja kõik erinevast Eestimaa otsast koju sõitnud. Ja mina ei astugi taas läbi. Ehk järgmine kord. Mõnusalt ergastav kohv trahteris, kus käis retrodiscoks ettevalmistus. Tuttava näoga discori härra oli sel suvelgi Pedasel.Ja juba väsinult edasi - koju.Meel rahul uutest kogemustest ja hetkest, et vähemalt korraks sai siit argirutiinist minema.



Ja nüüd taas võitlus väsimuse, tegemata aiatöödega, maksmata jäänud ületundide mõrumaiguga. Ja vabaduse ja üksiolekuga, mille tõi kaasa taas mehe töölesõit Euroopa avarustesse. Mina taas üksi siin oma veetassimise ja ahjukütmisega, oh mind nõrgukest.Paljud ju peavad kütma, teatas mu virina peale mees. Nojah, las nad siis kütavad pealegi.

Kommentaare ei ole:

Rekkareis Belgiasse

Pöörane Poola Lepatriinupoed Poolas teevad alati tuju heaks Saladuslik Saksamaa Võrratu Belgi...