Pohladest, paradiisisist ja paranoiast

Ma armastan lillat värvi. Kunagi Saaremaal komandeeringus olles, tegin tööalaselt Raveni testi. Lilla näitas enesekesksust. Johhaidii, Pille, ja enesekeskne!? Tuleb siis välja.

Käisin ühel kenal päeval, kui õhus oli juba sügisehõngu, rabedat, kiskuvat tuult, rahutut olekut looduses, päikest pilvedes ja peidus ning vihma, igapäevast kaaslast.Käisin oma pohlaparadiisis. Käid mööda männimetsalist metsa mööda kraavi ja korjad püstijalu pohli, ülevalminuid mustikaid, väikseid päid väljatorkavaid männikaid. Imetled vaikust ja rahu ja unustad raidest tekkinud risu, mille peal võiks luid murda ja oled lihtsalt vaba ja õnnelik. Kuigi enam ei ole metsas nii, et kirjutad mõtteis oma romaane lõpuni ja mõtted mõtlemata mõtteid finaalini. Ei, paineid ka seal, kuigi seekord olin niiiii õnnelik - kukeseene kollane kumas läbi männiokka risu, kaevasin nad sealt välja + pilvikud, üks puravik ja mu seeneõhin oli üsna täiuslik.

Ja siis vahepeal tuleb taas tööl rügada. Muutuste aeg - jah, meil Pedasel. Üsna šokeeriv.Kahju on ainuke loll koguaeg olla, kes kõike emotsionaalselt nii läbi elab, põeb, nutab, halab, viriseb, kurdab, pole rahul - milliseid sõnu ma veel otsiksin.Miks mulle tundub, et ainult mulle läheb kõik see hinge, südamesse lausa????Kuidas ma suudaksin teha endast külma jäise, ükskõikse inimese?Siis see ei oleks ju mina. Keda kõik tunnevad, loodan, et mõistavad ja ka armastavad!?

Ja siis tuleb minu armas hr Boss. Viskab kildu, naeruvääristab situatsiooni, nokib minu kallal vanas tuntud võtmes, Poola avarustes.Ja siis äkki hakkab piirama meie uut kena noort töötajat. ?????? Niisugust suhtumist ja case´i pole ma enne näinud ja siis lobiseda välja kolleegi joogilembus ja veel mitu korda järjest, niimoodi süüdimatult, lihtsalt, niisama, nagu eit, kellel kolmekordne villane seelik üll.Ma ei saa aru. Ma lihtsalt ei saa aru.Olen äkki lolliks sündinud? Või lolliks muutunud?Kas paranoia painab mind või teda??????????????????????

Köögis sujub muidu juba paremini, kui algul. Nii nina püsti me nüüd ka enam pole ja juba arvestame teistega. Missiis, et algul Reimo koht oleks nagu kraanikausis tööd teha ja Ljudmillale näidati punast rätti, nagu härjale baarileti juures. Üsna hirmutav suhtumine ja käitumine meie koduse õhkkonnaga köögis.Aga pole hullu, eks see kõik tuleb üle elada.

Tahtsin täna ühe peatüki itaallastele pühendada. 6 aastat tiksub mul oktoobris Pedasel täis ja eks sama palju aastaid olen ma neid teenendanud. Nende soovide ja kapriisidega. Ja imestusega,et miks küll meile, Eestisse, reisivad inimesed ei soovi tutvuda eesti köögiga, kultuuri ja inimestega.Huvi pakuvad ainult vene litsid itaalia kastmes.

Olen aastaid näinud ja kohtunud gruppides ühtede samade inimestega. Kui serveeritakse pastat, peab see olema al dente serveeritult ja see viiakse lausa joostes kaaslasteni. Ja itaallane kummardab kaaslast, mina tõstan sulle pastat, sina tellid mulle õlut, aga mina riivin hoopis parmesani. Kõik hoiavad kõigil silma peal. Ja missiis, et laud on saiapurust helekollaselt kare ja segamini ja tuba suitsust sinine(eile lärmasin ikka päris kõvasti, keeldusin lausa neid teenendamast, kuna silmad jooksid suitsust lausa vett)/Euroopas on teadupärast suitsetamisekeeld siseruumides/, ikka on tähtis hea toit ja itaalia toit, ka siin Eestis. Täna küll naljatlesime, et pakume verivorsti ja hapukapsast, aga heaks mõtteks see jäigi.

Vanasti virises Bergmanni Tiina , et miks Pille ikka nii palju itaallaste toidust teab jne. Võtke raamatud kätte ja lugege, nagu Raivo Järvi ütleb, et kokakunst on lugemiskunst. Tõepoolest, kohutavalt raske on selgeks teha nende toitumisstiil ja söökide järjekord.Aga kui jääd hüüdja hääleks kõrbe.........Kuigi eile kokkas mul köögis hotelli direktor, tegi itaalia salatit spetsiaalse retsepti järgi/see neile eriti ei meeldinud/(aga mulle meeldis väga), praekartulit sibulaga (neid nad tellisid täna ka)ja tuhvleid fooliumis ning seafileed apelsinimarinaadis. Kõik olid superhead ja ma arvan, et itaallased on ka üllatustele avatud.Ja pingutada võivad kõik.

Aga ikkagi.Pedase köök pole enam see. Ja ka Pedase mitte. Kas pean tõesti mõtlema, lootma - sügis-talve hääbuvale rahule ja vaikusele keset metsa. Ja unustama need inimesed ja hetked, mis meist tegid elava rakukese, mitte hääbuva.....................


Jah, ehk tuleb kena vananaistesuvi, me tegime Pedasel väikse alguse, käsitsi korjatud punavatest maasikatest valmistatud kerge šampanja kirgastas meeli küll hetkeks, ei rohkemaks.ja ise naersime , et Vanade Naiste SuveLõpuPidu...................paranoiadest prii!