Südametu suvelõpp

Lõpuks ta on siis käes. Suve viimane päev. Kolm kuud nn suve on läinud lupsti. Nagu polekski midagi olnud. Ja alati jääb palju tegemata ja ülepea valdab mind tunne, et kõik on tegemata.Kuigi päris nii see ju ei ole.Töö kõrvalt suvekontserditel käidud, mis olid päris hingelised ja kaasakiskuvad. Saaremaal väike, aga täisväärtuslik trett. Ja nädala eest sai ka üks suvelavastus võrku püütud. Sellega oli üsna kummaline lugu. Olin tegelikult tööl. Kuna olen eelmistel aastatel tahtnud väga minna, siis üks kolleeg sokutas mulle piletid. Ja, kui hommikul silmad lahti tegin, sadas oavarrest. Läksin tööle ja põrnitsesin kurjalt õue vihma võimatut võimu. Olin küll vihmavarju, kampsuni, jope kotti toppinud, uurinud, kas etendus Palmse mõisas on siseruumides. Ja oh seda imestust. Palja taeva all. Kolleeg helistas lausa otse Roman Baskinile, kes on Täiskuu 2 lavastaja, too rääkis midagi keepidest ja varjudest, mida nad inimestele annavad. Nojah ja ega stardiajaks vihm kuidagi ei vaibunud. Kihutasime ärevust tundes lõpuks töökaaslasega Virumaa suunas, väike jägermeister hädaabiks kotis. Siis selgus, et piletitel kuupäev vale, aga piletid pidavat olema skannitud, mida iganes see ka ei tähenda. Naersime ikka "Üksiku Rüütli" kauni interjööri ees, et läheks teeks kohvid ja praed ja tähtsa näoga koju tagasi. Mida Virumaa poole, seda rohkem vihma kallama hakkas. Ja olime ju Jeesuse lastele hästi süüa andnud, neid hoidnud ja poputanud viisakalt. Ja nüüd siis niisugune karistus või hoopis õnnistus.

Lõpuks jõudsime Viitnale, kuigi tee peal oli tunne, et Rakvere silt tuleb koguaeg lähemale, aga Viitnat pole Eesti kaardil enam olemas. Sisenesime Viitna kõrtsi ja oh seda imet, ei mingit kõrtsi, vaid bistroo moodi lühikest aega lahtiolev söögikoht. Kuumad kohvid kerre ja Palmse poole. Palmses oli kena, polegi enne käinud, kuna suveetendus oli kuhugi taha õunaaeda ära peidetud, oli võimalik kogu kaunis Palmse territoorium läbi käia. Kahju, et pilti ei teinud, kuigi digikas oli kotis. Korra oli tunne, et vihm jääb järgi. Ja siis, kui jõudsime kohale, hoidsime hinge kinni, et mida küll vihmakeebis lopsakas tädi piletite kohta ütleb, aga ei midagi. Naersime pärast, et kui kleebiks sinna midagi tagasi, saaks ehk veel kuskil käia.Ronisime poodiumi kõrgemale reale ja siis alles märkasime, et kõigil on kiled ümber, aga trepid olid vihmast juba üsna libedad ja meil ikka korralikud kontsad all ja viikarid jalas, ikkagi teater. Lõpuks olimegi pea ainsad ilma keepideta külastajad ja ei jaganud neid seal keegi, vaid tuli ikka kuskilt aidast osta. Ja siis algas etendus. Ja vihmasadu võttis tuure, nii et Maarika Barabantšikova tekst oli küll ettekujutatav ja vaesed näitlejad ilma vihma kaitseta. Nappides kleitides ja suviselt paljalt. Etendus oli ise komöödia. Ja tõepoolest. Nalja sai. Kohati oli kõik nii tuttav. Naaksumine abikaasa kallal. Ja naiste vaheline õelus, mis ameerika päevaseepide põhigamma.Ja tõeline casanova, hämmastavalt vastupandamatu, kes flirtis ja sehkendas kahe õe ja sama pere miniaga. Ja oh seda õnne, rääkisgi kõik need naised ära. Kuidagi tuttav tundus see kõik. Kes küll minu lähikonnast seda rolli võiks mängida???

Vaheajaks otsustas taevataat ikka vihmakraanid kinni keerata, ju jeesus-lapsed olid ikka oma kõhutäitest sõnumi saatnud. Ja siis peale väikest kohvi võis juba etendust nautida ja naerda, nii et püksid märjad. Ja märjad olid nad niikuinii, sest vesi tilkus kõikjale ja peaaegu polnudki kuiva kohta. Aga mis seal ikka, etendus oli hea, kuigi, nagu välja tuli, sama etendus juba kolmandat aastat, kuhu siis Täiskuu 2 kadus või etendati viimasel päeval midagi muud, mida me ei tea. Kodusõidul soojendas mind jägermeister ja meie lõputu naer. Mida kõike ei meenunud, nagu kaks hullu naerukajakat kimasime tagasi kodu poole.

Ja siis lõppude lõpuks, natuke tänu ema juubelile, mis juulis oli ja suureti tütre agarusele, põrutasime Soome päevakruiisile. Vahva oli 5 ärgata ja Keila raudteejaama perroonil tuule käes ärevalt mõelda, mida see päev küll toob. Aga tuli tohutult tore, armas ja väsitav ja ka pikk päev. Kuna meil oli pidevalt ajavaru, siis oli vahva vaadata, kuidas mu ema inimesi kirjeldas, küll noori ja vanu. Ma märkan rohkem ümbrust ja Kiku situatsioone. Hakkasime laevale minema, oli vaja eskalaatorist üles minna ja oi appi, minu ema polnud enne sellega sõitnud, ta astus sellele kuidagi poole jalaga ja siis hakkas kukkuma ja kukkuma ja kukkuma...Püüdsime ta küll kenasti kinni ja midagi ei juhtunud, aga tema sattus paanikasse.Ka edaspidi. Laeva edasi viis õnneks lihtsalt üsna pikk koridor. Laev oli kuidagi vana ja veidi rääbakas, aga ma pole ju enne suure laeva peal sõitnud ja eks ma ikka ootasin mingit glamuuri. Aga eks selle eest peab ka tunduvalt rohkem maksma.Kolasime päikesetekil, imetlesime Tallina mereäärt ja tutvusime laevaga. Lõpuks suundusime homikusöögile. Mina oma nädalase köhaga, veidi ettevaatlik tuule ja külmaga. Kuum , hea kohv kuluks küll ära. Ja sai igasuguseid üsna norm asju proovitud. Hommikusöök , nagu ika. Munapudrud ja singid ja roosa kala ja puuvili jne...Ja ka tuttav nägu peab sul alati võõrsil olema. Sõbranna poeg tööreisil, kenasti head reisi meile sooviv. Ja siis vahutav meri ja määramatu ilm, veidi päikest pilvevahu sees. Lõpuks jõudsime kenasti Helsingi. Vanaema paanikat aimates, õnneks oli lindiga eskalaator, aga üsna jube tundus talle seegi. Jalutasime siis vaikselt linna, kuna info järgi oli sinna 15 min tee. Ja oligi meie kena reisipalavik maha raputatud ja aeg oli hakata nautima meie põhjanaabrite pealinna. Helsingi meeldis mulle, vanalinna arhitektuur, mille stiile Kiku mulle ette siristas, kaunilt sätitud lilleamplid ja parkide kaunistused. Tegusate äride tihedus, restoranid, poed, baarid, lillepoed, ilusalongid reas, üsna reas. Turg ja praamid , mis saarele loomaaeda viisid. Meie seda seekord ei valinud, aga järgmine kord kindlasti. Meie eesmärgiks oli Sea Life´i külastada, 3 T tramm sõidutas meid poole tunniga mööda linna, mis oli ekskursiooni eest ja meremaailm oli tõeliselt kaunis ja huvitav, isegi korraks mõtlesin, kas mul tekib mingi hirm seal poolpimedas, mina , väike klaustrofoobik. Aga kõik laabus. Ja millised punaoranžid pihlakad olid seal kivirühmakatel maja ees. Jalutasime mäest alla parki, kus kena purskkaev ja pardid ulpimas tiigis. Ja juba selleks ajaks olid me jalad niiiii väsinud. Avastasime siis, et linna Talveaed on üsna lähedal, jalutasime siis sinna. Ja ma sain ikka lausa koputuse südamele. Roosid, roosid, roosid. Juubeliks mulle kingiti uhke roosa roniroos. Kohutav külm ühel talvel paari aasta eest murdis selle maha ja teisedki.Päike paistis, purskkaev Töölönlahtilt ilmestas vaadet ja linnatornid ja raudteejaam ja inimesed pargipinkidel läpakatega.

Kuna soomes on trammi tunnipilet, siis veetsime järgmise tunni Ooperimaja juurest trammis. Kahjuks ooperimaja arhitekruur jättis küll üsna kahvatu mulje. Aga trammisõit oli lahe. Ja ikka märkas mu ema inimesi ja mina ümbrust.Oli naljakaid mitmevärvilisi, üks valgete vanemate üsna tume laps uuris sama usinalt trammikaarti, mis meilgi käes oli, oli sõbralikke soomlasi, kes abi pakkusid, kuigi me seda otseselt ei vajanud, oli itaalia ja eesti keelt trammis. Lõpuks istusime Toomkiriku esisel trepil, kuhu vana-aastaööl koguneb linnarahvas uut aastat vastu võtma. Sinna olekski võinud jääda. Sest kvaliteetmoe poodide külastamine tekitas hirmu ja kadedust, et oma väikse palgaga ei suuda sealt midagi osta. Aga tuntud eesti näitleja Hannes Kaljujärv sebis seal oma noore naisega küll riidehilbud käes ringi. Ju ta jõuab siis nende eest tasuda. Liikusime ringi, kuulasime kaunist kontserti Esplanaadi pargis. Muusika oli tõeline irish ja sinna oleks me võinud oma valutavate jalgadega jäädagi. Tagasisõit kulges ka ilma erilise lainetuseta, mida hommikul kergelt tunda oli. Asusime siis õhtusöögi kallale. Nüüd olid kohad nummerdatud, saime endale kaaslasteks kõrvallauda kena keskealise paari. Ja eks ongi nii, et paljud on just selles situatsioonis esimest korda ja ikka annavad siis kaasmaalased teistele nõu. Veini- ja õllekraanid näiteks polnud kohe lahti. ja silt selle kohal ebaselge. Läksime siis toiduga tutvuma. Mõlemal toidukorral tundus mulle, et toit oli kuidagi lohakalt välja pandud, hommikused singiviilud kuivanud, täiendus aeglane ja ükskõikne. Õhtusöögil alustasin kalamarjaga, johhaidii, oli see ikka kalamari. Koorimata krevetid olid küll tõelised, kõik muu üsna somepäraselt magus, võõras, imelik. Magustoiduni mina ei jõudnudki. Lauanaabritega vahetasime muljeid, eriti osav oli selles mu ema, küll ikka jutustas ja seletas oma toredast päevast. Ja eks info ja muljed olid kõigile kasulikud. Ja lõpuks ööpimedat kodust pealinna tuledes siluetti nautides, tundsin end taas nii üksi ja kurvana. Hea, et teised seda ei märganud. Ja paha oli ka ja köha võttis võimust. Ja üsna raske oli öösel kodus uinuda, kui teadsin, et öötunde napib ja 4 raskelt tapvat päeva ees ootab.

Ja algasidki südametu suvelõpu viimased päevad. Töö, töö, töö. Õppida, õppida, õppida, ütles Lenin. Kes selle töö kolmese rea välja kuulutas? Orjus, ei muud. Aina rohkem mulle tundub see nii. Jooksed ja teed ja siis on kuskil ühed, kellele on kõik lubatud, kelle järgi peab koguaeg koristama, kes kituvad ära kõik mitte vajaliku ja tagajärjed ja ebakõlad haavavad ainult sind, aga mitte asjaosalisi. Miks peab seal koguaeg nii valus olema?Eelmine aasta tuli meelde. Kõik kordub...Miks küll? Kas me oleme siis tõesti nii väärtusetud ja teie pühad?Tõepoolest ,eraelu ja tööelu peaks lahus olema. Ja kleepuvat šampust,mis täna öösel seal voolas, võiks koristada need, kes selle sinna ajasid.Hea, et TUTT kõigil asjaosalistel, kaasa arvatud Boss, kere üle tegi. Paras neile!

Muutuste aeg. Homme sõidab mu tütar Viljandisse. Algab uus elu. Loodan, et see on täiesti erinev Pedase töösuvest ja Keila koolielust ja toredatest hetkedest koos sõpradega. Sest nüüd just algab parim aeg elus. Vähemalt mina mäletan seda niimoodi. Sõidud Tartusse, ülikooli, sõbrannale külla, Püssirohtu või Kaunasesse. Kui vahva ja samas õudne oli Kaunase pst külmakraadidega õhukeste sukkade ja ilma karupüksteta kõndida.Ja murtud südamed ja see kihk, mis sinna ajas. Ja bussisõit ei tundunud kunagi pikk. Loodan, et nüüd, niikaua, kui mul lube pole, liigun rongiga Viljandisse (käisin üle 20 a tagasi seal), kaasas kott hea ja paremaga ja süda soe...sest ees on kõik UUS...

Homme algab kool. Kõigil meil. Edu!