Suvevihma võlu ja valu

Vihma kallab ja kallab. Teed mingi plaani, kasvõi primitiivse tahtmise muru niita. Ja jälle on taevas tumedaid pilvemügaraid täis.Ja kõik on taas märg.Ja aina sajab ja sajab sooja suvist vihma. Täna olin tõeline töömurdja või õigemini vihmamurdja, sest niitsingi lihtsalt vihmaga, kuna aega niigi napib ja rohi kasvab kõrgustesse, mahlakasse rohelusse, siis pold pääsu.Hoovile sain tiiru peale, kohe kenam vaadata.

Aga vihm saatis esmaspäeval meid ka Mägi&Sibula kontserdile Padise kloostrisse. Hoolimata vihmavarjude olemasolust olime märjad , nagu kassipojad ja kuna olime kohal viimasel hetkel, siis istekohti muidugi meile ei jätkunud. Kloostri kivised müürid olid akustilises mõttes parimad. Muusika kõlas kaunilt ja algus oli Tõnis Mäe siiras soojuses ja Riho Sibula ärevas äraolemises, paljutõotav. Musitseerisid kaks inimest(lisaks muidugi ka instrumentalistid), kes tunnevad üksteist imehästi, kelle karused hääled sobivad valatult ja kavagi kokku seatud nii, et kohtumine teispoolsusega aina aimatavam. Ometi olid mitmed laulud Viidingu tekstiga , kui mitte lausa totrad, siis kummalised. Nautisin üsna kontserdi alguses laulu "Aed", sest selles oli midagi väga isiklikku ammustest aegadest. Järgnevad laulud olid üsna võõrad, kuigi kaasahaarvad. Ja mingil hetkel hakkas igav. Publiku hulgas istuvale Erki-Sven Tüürile võisid ju instrumentaalsed üllatused ja ohked ja üminad ja karjed huvitavad tunduda. Aga, kui sul on üks külg märg ja kontsad vajuvad liiva sisse ja aina ja aina otsid endale paremat seismisnurka, küll müüri vastu toetades, poja käevangu nõjatudes jne.Siis igatsus mugava tooli, kuuma tee ja jägermeistri ürtide võlu vastu, saab ühel hetkel primaarsemaks. Üldse oleks niisugust kontserti palju lahedam kuulatagi laua taga istudes. Nagu vanasti Valguse baaris või üldse džässi üritustel, tellid midagi head lauale ja naudid lillelist veini. Ja sel juhul võiks kontsert ka kauem kesta.Ja nii oleks tahtnud lõpus ka Kärt Johansoni häält kuulda.

Pool suve on läbi, ongi ju praegu ehk suve keskpunkt käes. Üsna palju on ringi sõidetud, palju nähtud ja lahedalt aega veedetud. Millegi üle ei saa eriti kurta. Sai ometi Saaremaal ära käidud ja tahaks aina tagasi ja kohe pikalt kohal olla. Pärnusse põikasime ka kahel korral. Ikka oma lemmikusse ja kättesaadavasse terviseparadiisi. Vee vallutav mõnu, lõõgastav ja rahustav, masseerivad surved ja joad ja mõnusad saunad. Mõtled seal leilikuuumuses oma häid ja halbu mõtteid ja tuled välja, nagu puhastustules käinuna. Seekord käisime Aasia toitu proovimas. Üsna huvitav ja chilline, veidi võõras, aga maitsev ikka.

Kontserte on ka mitmeid olnud ja kohe, kohe tulemas järgmine."Väljamõeldud lood" pühapäeval Haapsalus Dagö, Lenna ja Chalicega.Enne on muidugi planeeritud paadimatk Pakrile, millest mina vist küll ilma jään, kuna viimase hetke pakkumisena, tuleb meile kuni 350 jalgratturit suppi sööma ja mingit kerget näksi,jooki vahepalana nautima. Ja las siis teised pealegi matkavad Pakril ja tähistavad väikse piknikuga ka Marta sünnipäeva. Miski ega keegi ei jookse ju eest.

Eks niisugune see suvi ongi. Täis ootusi ja üllatusi, lootusi ja luhtumisi, kohtumisi ja möödajooksmisi. Aga meeldivad ja oodatud kokkusaamised jäävad ikka kõnede piirile. Ja meilibox seisab tühi. Ega siis polegi vajaks kellegile kirjutada ja oma hingeasju kuulutada, see ju nii minulik. Ja siis pettunult ja kurvalt oodata. Ja jälle tuleb kius peale, et ei anna ma end teile kellegile kätte.

Lõpetan, minu meelest, Selle Suve Laulu refrääni sõnadega, mis mängib tunnete ja tundmustega, ka siis, kui öö juba pimenema kipub.

"Suve valgemal öö, pole tahtmist tähti mul lugeda.
Suve valgemal ööl, niipalju on ahvatlusi, et patt oleks magada.
Suve valgemal ööl, ei kehti keelud ja reeglid, mis võiksid segada.
Suve valgemal ööl, on nii kuradi valus, et kuu ees seisma pead üksinda..."