Sõpradest südame soojusega

Näppisin siin kogemata mingit nuppu ja mu pooleliolev töö tuli üles. Nii et jätkan oma mõtetuid heietusi sealt, kust pooleli jäin.
Kooliaja sõprus on tugev, sest kohtud inimestega lapsepõlves, siis kasvate koos ja elate teismelise ea raskused ja rõõmud läbi ja lõpuks noore inimesena täiskasvanu ea lävel seistes lendad maailma laiali. Mõnega ei kohtu enam kunagi, sest ta elab 120 km kaugusel ja ei tule kunagi klassikokkutulekutele, teistega suhtled tihedalt edasi.
Ulvi on mu jaoks alati olemas, kui haiglasse satud, siis tead, et esimene, kes sind keeldudest hoolimata vaatama tuleb, on tema. Marsib sirge seljaga palatisse, tänavakingad jalas ja ei lase endale midagi öelda.Nüüd muidugi kohtume harva ja tuleb vist lihtsalt juubeliaastaid oodata.
Ingrid on alati ja viimasel ajal üks ainsamaid, kes tee väiksesse kollasesse majja ikka üles leiab. On tahtmist tulla ja on , mida koos jagada. Tartu ajad on unustamatud. Sel kevadel ootamatult läbi Tartu 10 minutit sõites, suutsin kõik meie elamised Võru tänaval, Kaunase puiesteel, Käigud Kalda baari ja Püssirohu keldrisse, pikad ootamised taksopeatustes, ära meenutada. Ja mitte ainult. Ülikool, armas ülikool. Üks ja ainus minu jaoks. Kahju muidugi, et pooleli jäi, aga rikastas ka mind nende väheste aastatega. Kuidas sai tunde bussiga Tartu sõidetud, levimuusikapäevad ja sessid. Ükskord olime Karavaniga koos Kaunase puiestee ühikas. Ja, oijah, mida kõike ei meenu. Esimesed lapsed sündisid meil koos ja jäävad ka omavahel ilmselt sõpradeks kogu eluks.Loodame! Viimati oma Kreeka kallimat esitledes, oli ka kõik nii lihtne ja kodune ja kordumatu.
Jaanus. Koos kasvasime lapsepõlves, pärast käisime 11 a koos keskkoolis. Kaotasime mõlemad oma vennad, kes olid omavahel sõbrad, Andrus ja Meelis.Siis sai Jaanusest mulle vend. Ja kui Jaanus naise võttis, sai tema imearmsast kaasast Tiinast, minu uus suur sõber.Jaanus õpetas mind autoga sõitma. Blue-pissiga kimasime läbi Karjaküla ja Munalaskme ja Keila-Joal läks kord väike sinine sapakas tossama. Aastaid käisin Kikuga koos suviti Tõnuril, küll tegime koos süüa ja rohisime peenraid. Nüüd kohtume ka harva, Keila laada ajal on Jaanuse sünnipäev mai lõpus, mõne aasta eest sai viimati Eesti südamesse sõidetud. Töökad ja tublid ja seltskondlikud. Unustamatud pulmad Tõnuril ja hiljem sinna elama asumine. Kui pettunud ma olin, et jään üksi Keilasse.Aga peagi muutus ju minugi elu.
Tiina. Armas sinisilmne sädistaja, kes helistas ootamatult eile. Jah tõesti, mina olin vanasti see, kes kutsus kõik kokku ja organiseeris kokkutulekuid ja pidusid ja sünnipäevasid. Võibolla mulle oli see siis tõesti tähtis. Enam mitte. Kui eelmisel aastal kooli juubelikokkutulekul istusin oma lennu lauas, nii oli ka 5 a eest. Kui pead juttu rääkima inimesega, kellega tänaval isegi ei tereta ja kui su klassist on kohal ainult 3 inimest. Siis küsid ju MIKS? Aga niisugust kuulajat, nagu Tiina, pole teist,ta kuulab ja annab nõu,elab kaasa ja hoolib.
Esimene töökoht - Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituut - kõlab ju uhkelt. 5 aastat, väga kultuurset ja harivat, väga kihvti seltsielu.Inge, Helgi, Anne. Esimese kahega suhtlesime veel aastaid, nüüd küll saadame ainult jõulukaarte ja helistame sünnipäevadel. Ja olles 18 a töökas ja maailmale avatud tüdruk, lasin ma nendel kaunitel daamidel, kes võiks mulle emad olla, mõjutada päris palju. Inge oli see, kes mu Õhtulehe kirjakooli utsitas. Inge oli see, kes mu Raadio reporterite kooli ajas, ka siis kui esimesel aastal sisse ei saanud. Vanusevahest hoolimata käisime läbi kõik uued Tallinna peopaigad, Kellaviietee Olümpia hotellis ja Merepiiga Rannamõisas. Ja olen kuulnud, et ta lõikab veel tänaseni ajalehest uute kohtade reklaame välja.
Eesti Raadio Reporterite Kool - Indrek, Karin, Tiiu ja raadiotöötajatest Terje. Suur ja soe sõpruskond, loomeinimesed, kes võisid öötundideni koos linti lõigata ja muusikat valida. Indrekust on saanud omaette nähtus ajakirjandusmaailmas, Tiiu emigreerus Norrasse ja leidis oma "Rännakutee", Karin leidis oma õnne Pärnus ja jätkab muusikamaailmas. Ja Terje vaatab pilvepiirilt, kas meiega ikka kõik korras on.
Linnast maale kolides ja siin inimestega tutvudes, leidsin endale ikka koos töötades kaks väga armast ja äärmiselt erinevat inimest. Lii ja Raja. Üks minuga nii sarnane, teine nii boheemlaslikult erinev , aga koos on mõlemaga alati hea.Südant puistada, elu üle arutada ja lõputult naerda.
Ja Pedase noored ja vanad. Ikka on inimesi, kes südame külge jäävad, kellega on alati hea nii koos töötada, pidu panna, muret kurta või midagi muud toredat ette võtta. Kai, Mai, Kati, Kadri,Ruti, Vahur, Maips, Aivar, Tanel, Ergo, Lille....
Ja oma armsad lapsed. Nemadki on ju mu kõige lähedasemad ja parimad sõbrad. Eriti tänase emadepäeva võtmes mõeldes. Kristin, mu päike, mu esiklaps, ainulaadne ja parim ja ilusam kõigist.Karl Marten, mu kaaslane igas koduses hetkes.
Ja mu mees - Ivo. Me oleme ikka nii üksteise südames ja hinges , et lähemal olla ei saagi. Ja rääkida saab kõigest ja alati ...kuni igavikuni.
Ja mitmed inimesed veel, kes on mu südamesse pugenud, oma jälje minusse jätnud, kellele mõtled, kui sirelililla lõhn ninna tungib või lumekristallidest punutud lillepilt aknal, härmas ja karge, kutsuvalt ütleb, et selle saatsin just mina sulle!
Armastan teid kõiki!!!