Vabaduse väravad

Lumehelveste valendav lend tuulest suunatuna kollakirjutel sügiseväljadel.Maapind kisub kargeks ja lumerahe teeb sadades näol valu.Alles hiilivate hetkede kaugusel pillerkaaritas päike tumeda sügistaevaga ja mängis kavalat kunstnikut,kes võrratus värvigammas sügisest loodust jäädvustas.Olen endiselt oma vabadust nautinud ja veetleva Veneetsia asemel viimaste kuude ja ka nädalate jooskul läbi kauni mitmekülgse Eestimaa sõitnud hoopis Viljandisse.Palju kirevaid hetki ühistranspordis,kui imepeeneks kitkutud kulmudega peen vene proua rusikatega vehkides noort venelannast trammijuhti sõimab, et kas te ei näe, et väljas on talv ja teil ei ole trammis soojendus sees. Või närvilised bussijuhid, kes ootamatult on avastanud, et bussid on sobivad ralli kiiruskatseteks. Segasummalikud hetked bussijaamas, kiirustavad inimesed oma järelveetava ratastel pagasiga.Kartulisalati nõukaaegne nostalgiline amps puhvetitaolistes kohvikutes ja poolsoojad vahused latted viineripiruka krõbeda ümbrisega.Ikka ja jälle räpased avalikud tualetid,missiis, et selle eest rohkem kui kolm münti maksad.Kohustuslik kirjandus bussis näiteks Peter Mayle sorav ja kaasahaarav tekst "Elu Provence`is" või kirjeldamatult tabav veinimaailma väravate avamine Andrew Jeffordi "Veinikursuses". Targalt valitud vaheldus koduriiulitesse kuhjunud marie claire`dele või lõpututele toiduajakirjadele,mida ma kodus piisavalt lehitseda ei viitsi või süveneda ei saa. Aga pikkadel bussisõitudel sobilik vaikiv kaaslane.Tasasel,veidi ehk ka hallil Harjumaal elades meeldib mulle alati see viimane kilomeetrite rida Viljandi eel, ikka mäest üles ja alla,kitsastel teedel,läbi küla ja orgude,vanade kivihoonete,arhailiste losside,veeväreluses veesilmade ja kolla-pruuni-oranžikirju üldsügispildi.

Eesti-Ukraina segune tulise meesenergiaga folkband "Svjata Vatra" paitas me paines hingepaelu ja kutsus kirglikult tantsides kaasa lööma.Veidralt tantsivad noored mu ümber, vabakasvatusega vabalt ringi liikuvad lapsed pärimusmuusikaaidas, rütmikad rütmid.Kuigi raske on saada kontserdi ajal Ruslani nakatavast energiast silmi, on karismaatilisi mehi laval ju veelgi. Kulno Malva ladus akordioni käsitlus,Juhan Suitsu sooja naerulohkude säras torupill ja oh üllatust küll, trummide taga elurõõmus Dimka,ukraina verd bandi lisamas. Kahju oli, et rahvast oli pisut vähe,kuna aga filmi esilinastused ja kontserdid olid mitmes linnas ja kohas, tõdes Ruslangi rõõmsalt, et saalis on uut rahvast, mis on ainult ju positiivne.Kui ühistantsuks läks, taganesin hirmunult paar sammu,aga seda enam nautisin oma kauni tütre lihtsat liikumist juba tuttavaks saanud tantsudes, millele kergelt Ruslan kõiki kutsub.

Palju olen ja oleme vaadanud õhtutundide hämaruse tõrjeks häid filme. Meenub siinkohal esimesena äravaadatud soovitus "Dear John". Jah, see oli tõesti minu film. Eriti see sõdurikirjade osa seal romantilises filmis,kus sümpaatse mehise rolli tegi Channing Tatum.Mulle meeldib niisugune täpselt ajastatud tiksumine, kui seni tundmatu näitleja näiteks sulle mingi romantilise filmiga end tuttavaks teeb. Amanda Seyfriedi puhul kardan, et ta jääb veel pikaks ajaks niisuguseks ahtakeseks lapsenäoga armsaks neiuks, kuigi kurta nagu ka millegi üle ei saa. Film väga meeldis ja peakski uuesti vaatama. Meeldis ka Jennifer Lopezi šarm ja soojus üksiku naise lapse hankimisloos "Varuplaan" ilma nö naturaalse meheta,aga mis siis õieti saab,kui kohtad seda õiget,kui oled juba kunstlikult viljastatud.Veidi võõras teema minu jaoks,aga kuidagi soojendas sügisõhtust laialipillutatud olekut hästi. Ei saa ju ka viriseda kunagi eriti Jennifer Anistoni osatäitmiste üle, seekord siis "Pearahakütis", tema tavaline sire särts ja sümpaatia.Küll aga hakkab ehk aina rohkem üksikute daamide südameid vallutama võluv Gerard Butler,kuigi tutvusin temaga "P.S`I Love You" läbi ja see südanlõhestav,kuid taas armas film oli palju kordi parem.Küll aga tegi mind tigedaks, kui oma meesperega aega raiskasin ja silmi rikkusin ja kõrvakuulmise peaaegu kaotasin mõttetus "Varuvõmmide" filmis, kuigi ägedat actionit vaatan vahest üsna heameelega. Raputabki hästi ja annab võimaluse ekraanikangelasega koos mõni tohlakas kellegile anda või füüsilist valu teha.

Kodumaine seriaalide tung pimestas kah sügishakul silmi õhtutundidel teleka ees. Nii halvasti pealeloetud teksti, kui paljude uues lemmikus "Pilvede all", pole ma enne kuulnud. Tahtmine oleks keegi sealt Einar Kraudi juurde häälekooli saata või ülepea kooli tagasi. Samuti ei haara kuidagi see naistevõim ekraanil ja tobedad isaotsingud, no ma ei tea, ei meeldi mulle see film kuidagi."Unistuste agentuuri" veider püüe puudutada rikaste ja ilusate,rikutute ja ilgete maailma on jah nii ja naa.Pulmad ja kummalised urni katsetused, popstaari ihalused süütuse võtmisel tähtsal sünnipäevapeol ja mingi kummaline telgitagune võimuvõitlus firma ülevõtmisel pole ju kah midagi uut.Toreda rolli teeb Tambet Tuisk, kes muidu kolepahasid alati mängib, tema kirg hea toidu ja kvaliteetse joogi järele liigutab kõrvu.Veenvalt ja loomulikult mängib aga peaosalise tütart Eliise Paula Roosa.

Lõpuks õnnestus mul ära vaadata ka veidi korralikumalt Ilmar Raagi "Klass".Olin seda nii kaua nagu edasi lükanud, kuidagi ei tahtnud vaadata, kuigi olin teemaga tuttav.Ja samas helises häirekell ajus, et nagu ei tohiks vaadata. Suurepärane film, mulle kohutavalt meeldisid lähikaadrid Kasparit mängiva Vallo Kirsiga. Need pilgud ja silmahelk,pea poolpöörded ja hirmu asendamine õiglusega. "Klass - elu pärast" oli ka ootamatult hästi tagantjärele neid koledaid sündmusi lahtiharutav, taas mängisid noored siiralt hästi ja hea on, et hakatakse otsima juhtunu tagamaid süviti.

Viljandis aga oli hea tunne teatri jaoks end üles mukkida, siidiseelik ja -pluus kapist välja ja kontsad alla,läikivate litritega teatrikotist rääkimata. Teatri jaoks pead end sättima ja pühenduma ja teatri pühale lainele end viima. Kole on vaadata teksapükstes trullakaid naisi või väljaveninud kampsunitega külastajaid. Vaatasime äsja esietendunud Tom Ziegleri "Grace ja Gloriet" Ugala väikeses saalis. See etendus kõneleb surmast ja elust,just niipidises järjestuses.Hingeaknast ja südameuksest,mida me vahest avada ei oska,ei suuda või ka ei taha.Elukogemusest ja noorusnakatusest,kui aga ühe hetkega kõik see kurnatud kibe üleelamine üheks põimub. Kui nii noor kui vana ema oma lastekaotusest kõnelevad.Kui suudavad kõneleda. Otsides vastuseid, miks? Muidugi oli tohutult hea laval näha teatrist vaikselt eemal olnud Leila Säälikut.Tema selged pooltoonid,tark torin,uhke utsitus,selge suunamine noore appirutanud hospiitsi vabatahtlikku kehastanud Kadri Lepale olid võimsad ja väärikad.Kadri Lepp mõjus mulle veidi närvilisena,aga võibolla nõudis ka see roll seda.Lihtsat pidevat sagimist, tule pliiti alla tegemist, muna keetmist,käe kõrvetamist,voodis aitamist,meigi tegemist.Kuigi sümboolne õuna lõikamine, seemneid õunasüdamest noaga välja torkiv etenduse lõpuminutitel oli täpne ja rahulik.Nagu lõpulejõudnud elugi.Mõtlemapanev ja kaasakiskuv lugu.Kurb oli pooltühi saal.Aga pärast sügispimeduses mäest üles-alla Männimäele jalutades oli hing hell ja elamusest erk.

Kõik me vajame muutusi elus. Aga selle äratundmiseni jõuda pole ju niisama lihtne.Ikka rabeled rutiinis ja tunned end pigem mugavalt argihalli kootud kookonis. Julia Roberts aga filmis"Söö,palveta,armasta" teeb vajadusel seda meie eest. Et kuidas siis on jätta selja taha armastatu, mugav abielu, hea karjäär ja minna maailma end leidma.Itaaliaga seotud söömine ja tungiv toidumaailm on muidugi selge ja mulle tuttav ehk liigagi lähedalt.Muidugi on itaallaste jaoks söömine nr 1 ja seda sa pead ülistama ja austama.Aga süüakse kõikides kultuurides ja olles ise nii,nii kaelani sees selles kulinaariakatedraalis, ei leidnud ma selles pastaluristamises ja teksade pärastises mitte jalga minemises mitte midagi uut ega erilist. Samuti ei haaranud mind Rooma kitsaste tänavate vahel kuivama riputatud särgid ja püksid kolepruuni majaderivi vahel ega itaallaste kõneka kehakeele õpingud. Rahvarohke India ja vaikivad palvelad pole ka minu teema. Samuti ei näinud ma imeilusaks loodetud Bali kaunist loodust.Vahelepõimitud eelnev elu ei tundugi nii halb, sest oleme ju rutiini vangid. Ja hispaanlane Javier Bardem oli lihtsalt kurblikult karvane kirglik mees ekraanil. Aga Elisabeth Gilbert teenib selle raamatu ja Julia Roberts filmiga miljoneid,missiis et paljud arvavad, et raamat on venivalt igav ja Julia kah pole oma keskeakurdudes enam nii kütkestav. Aga vaadata ja kaasa kulgeda tasub kindlasti.

Elu muutmise võtmes meeldivad mulle Diane Lane "Toscana päikese all" ja Meryl Streep "See on keeruline" palju, palju kordi enam. Kuidagi südamelähedane ja oma,kaasahaarav ja läbitunnetatav.Mõni võrratu valitud vein ja lähedane hingesugulane hetkes.

Veel ergutab mu meeli igal päeval sotsiaalvõrgustiku sisukamaks muutunud pale. Leida sealt mõne noore kolleegi kõrval ka oma hea õpetaja või suunaja elus, see on tore.Ei pea ju seal oma seina sodima sõgeda sonimisega, et oi mu päevad on jälle valulikud või magasin taas halvasti või kes mu sinisel esmaspäeval mu segamini tuba tuleb koristama. Need sõnumid võivad oma lihtsuses ka loomulikult siirad olla ja alati võib mõni asi oma teada jääda, siis polegi ju selles avalikul peopesa peal suhtlemises midagi halba.Igal ühel on ju vabadus arvata, mida ta ise tahab.Kas see uute väravate avamist kergendab või takistab,on iseküsimus.