Pole taas kaua Pohlaparadiisi külastanud, kuigi mu 6 nädalat kestnud puhkus hakkab ju lõpule jõudma. Aga millest siin ikka kirjutada, kui asi tiksub üsna rutiini ja kevadtuul ninagi vesiseks teinud ja kurgu kähedaks. Aga õnnelik iga päeva eest peab vist olema küll. Meie pere vedajatel ikkagi niivõrd kuivõrd on ju olemas töö. Mu mõlemad vanemad elavad ja tulevad ka endaga toime. Mu lapsed õpivad hästi ja on leidnud endale hobid ja harrastused. Iga päev on laual kuum ja aurav tervislik toit ja sügavkülm on pilgeni toidukotte täis. Ja enam-vähem kaalutletult olen ka seda täitnud, et järgmistel kuudel ka millegist midagi teha oleks, kui peale puhkust palgapäeval arve peal ainult kellukesed helisevad.
Teatrisse ja kontserdile pole küll saanud, sest ei osanud valida. Aga tulemas on ju nii mõndagi. Nagu ühel hommikul terevisioonis Bonzo imearmsalt laulvalt hüüdis "Tule, tule mu tuline Tupsuke" ja 1.mail on nende kontsert Pärimusmuusika Aidas ehk siis tuleks lõppude lõpuks Viljandi tee jalge alla võtta ja tütrele külla sõita. Bonzo on mulle alati meeldinud, südamlikku ja hingelist muusikat teeb see suur mees. Tema puhul igatseks teda kuskil õdusas lokaalis kuulata, rahvas sumisemas ja endal veiniklaas sõbraga ees.
Sõpradega on muidugi kummalised lood. Ei kohtu me enam nii tihti, kui tahaks ja narr oleks tõesti ainult juubelitele loota, mis kokkusaamistest kõneleks. Ikka tööl olles on põhi suhtlusringiks paraku töökaaslased, on see siis halb või hea, ma täpselt ei teagi. Ja seal koosolles ikka võib kooruda välja mõni nuti mõte, peo- või kultuuri tarbimise mõte.Külaskäik Venipööningule või jalutuskäik mere äärde.
Aga täna oleks ju patt siin arvuti taga tervet päeva veeta või köögis kuuma pliidi ääres, kui väljas paistab niisugune päike. Kuum, säravalt ahvatlev ja akusid laadiv.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar