Viltuvedamise vägi

Pole kaua millegipärast enam siia midagi kirjutanud, nagu oleks puhkus mind alla neelanud. Tegelikult nii ehk juhtuski. Paar nädalat tagasi oli mu mehel Riias raske autoavarii ja selles võtmes on kulgenud paar nädalat. Kõik on elu ja tervise juures, ainult rekka oli külili kraavis. Ma ei tahagi siin kirjutada nendest asjaoludest, vaid pigem järelkajadest. Üks mu mehe ülemustest isegi ei küsinud, kas, kuidas, miks juhtus. Ja ikka oleme me taas sealmaal, et asjad on tähtsamad, kui inimesed. Nende tervis ja olemasolu, toimetulek ja enesetunne pole midagi väärt.Mitte midagi.
Aga tänaseks oleme juba astroloogilisse kevadesse jõudnud, tulimegi praegu perega ja koeraga metsast. Lumel oli jäine koorik ja veidi ka jalamärga, aga muidu päikseline ja õhk linnulaulu täis. Möödunud nädal oli ju koolivaheaeg, arvasin koguaeg, et see on ikka märtsi viimasel nädalal, aga on hoopis tasapisi ettepoole nihkunud. Ja kuna meie pere noorele korvpallurile pakuti osalemist korvpallilaagris, siis sinna ta ka viieks päevaks suundus. Nimelt Kosele ja laagrit viis läbi endine korvpallur Chris Moore. Nii et lisaks kasulikele harjutustele ja ägedale trennile, sai KM ka inglise keelt harjutada. Ja meie olime kodus puhkamas kahekesi. Ühel päeval käisime kinos "Marleyt ja mina" vaatamas. Soovitan kõigile soojalt, kes pereväärtusi kõrgel peavad ja lemmikloomi ehk just koeri armastavad. Südamlik ekraanilugu, muide on ilmunud ka samanimeline romaan. Kenast noorest abielupaarist, mõlemad on ajakirjanikud. Ja kui nende pulmaööl sajab valget laia lund, otsustavad nad soojemasse kohta elama kolida. Ja kuna pisiperet ka veel ei planeerita, soovitab üks ontlik sõber Johnile(Owen Wilson) koerakutsikas muretseda. Ja Jenny (Jennifer Aniston) saabki endale varakult sünnipäevakingiks vahva labradorikutsika Marley. Ja hargnebki ekraanil lahti tempokas lugu koera vallatustest ja vallutustest. Ma pole eriti Owen Wilsonit filmides näinud, aga ta oli omapäraselt malbe ja oskas lõpuni hoida südamessetungivat südamlikku nooti. Jennifer Aniston oli tuntud headuses, kui juba pisiperet tuli kantseldada, oli huvitav teda ka mitte ainult koomikuna või kauni naisstaarina näha, vaid närviliselt riidukiskuva, etteheiteid tegeva, kurnatud pereemana, kes lõpuks kolme lapse ja pahandust tegeva koeraga pidi hakkama saama. Ja seda ta sai suurepäraselt. Pere huvides nad kolisid ka suuremasse majja ja maale, see pani mind mõtisklema sellest, et kui tihti me üldse julgeme niisugusi otsuseid vastu võtta, et oma elu muuta ja rutiini lõhkuda. Filmi lõpp on muidugi ahastavalt kurb, nii et pisarad aina voolasid ja voolasid. Veidi häiris mind kinos teismeliste ebameeldiv käitumine. Üks neidis toksis mulle terve filmi jalaga tooliselga ja milline see saal veel pärast välja nägi. Popkornikuhilad põrandal, joogitopsid laiali, ometi on ju prügikastid, kuhu saab seansi lõppedes oma sodi ära visata. Häbematuks on meie noorsugu kasvanud või kasvatatud.
Samad mõtted tekkisid mul Pärnus Terviseparadiisis. Koolivaheaeg ununes mul täiesti, nii rahvast pungil spad pole ma enne näinud. Pold kohta isegi oma rätikut kuskile riputada. Appi! Lõpuks leidsin ühe nagikese ja kui tulin juba esimesele nö saunaringile, avastasin, et üks lätlasest ema ja tütar lasid lahtise dušiga üksteist ja ka läbimärjaks mu saunalina. Oleks nendele heameelega säru teinud, aga suutsin end ikka vaos hoida. Õnneks olin võtnud ka teise rätiku kaasa, aga vihale ajas küll. Ja seal samamoodi, lapsed jooksevad hullunult märjal põrandal, ronitakse käsipuu alt läbi, et kes kiiremini liuglema jõuab. Hüpatakse üle sinu pea meelevaldselt vette. Kisast ja kärast ei maksa üldse rääkida. Peab vist ikka Fra Mare enda jaoks ka avastama, oleks lähemale sõita. Kuulu järgi pidi seal üsna äge sauna- ja veepark olema. Ainult enda tulekust peab sinna ette teatama.'
Mis ma siis veel põnevat puhkuse ajal teinud olen? Lõputult lugenud igasuguseid põnevaid blogisid, eriti toidublogisid(ka teatri ja muid elulisi) ja aina rohkem ahhetanud inimeste gurmeehuvist, valikutest ja teadmistest. Vägev! Päevade kaupa olen ka ühes toiduportaalis mälumängu mänginud, sellest täiesti sõltuvusse sattunud, aga ka väga palju huvitavat teada saanud küsimustele vastuseid otsides ja ise uusi küsimusi nutilt nuputades.
Palju häid filme vaadanud, odavat ja ka kallist veini joonud. Veini jutu juurde sobiks ka ülevaade veel ühest heast filmist "Hea aasta", imetlen alati seal kaunist Prantsusmaad ja luban endale, et huvitun teoreetiliselt veinist ja viinamarjadest aina rohkem.Ja eks vastuoluline Russel Crow mõjub seal tõese ja mehisena, rääkimata kaunitest prantsuse naistest. Tohutu kurb uudis oli võluva näitlejanna Natasha Richardsoni õnnetu lahkumine, kukkumisest suusamäel algul koomasse langenuna. "Nagu kaks tilka vett", hea perefilmina, milles tema siiras ja võluv mängimine meeldejäävaks tegi, on üks mu lemmikutest.
Palju olen head toitu teinud, pirukaid küpsetanud, salateid meisterdanud ja kõike muud head ja paremat, millest ehk ka Lepatriinudes kirjutan millalgi. Märtsi jäi ju ka naistepäev. Ja seegi päev kujunes vahvaks naistekaks, algul metsas jalutades ja lõpuks meie kohalikus üüritavas saunas nn 40 klubiga pidutsedes. Mehe ja ülemuse naistepäevasoovist meel harras ja rõõm südames meie peakoka toodud kaunitest tulpidest laual.
Üldse saab mul nüüd märtsi lõpus ka blogi pidamisest aasta. Ometi tundub, nagu oleks see lumemöllune märtsipäev alles olnud. Ja kirjutada võiks ikka palju rohkem,erinevatel teemadel, kuigi olen üdini tänulik, et olete viitsinud ka lugeda. Ja nüüd vaba aeg taas laieneb, sest nii nagu ma natukene aimasin, puhkan ma veel kaks nädalat. Oh tuleks ometigi kevadet rohkem, saaks aias ka juba midagi teha, aga kardan, et meie hoovi lumi sulab pea alati viimasena. Eile põrkasime kaubanduskeskuses ka kahe armsa endise kolleegiga ja lausa kurjast oleks olnud kutset seljankat sööma minna, mitte vastu võtta, mida algselt mu stressis mees kavatses teha. Tore oli meenutada vanu häid aegu, oma vana paarilisega henneseyd limpsida ja väga hääd seljankat süüa, veel paremast roosast veinist rääkimata. Vahvaid töö ja pidude pilte vaadata ja aina meenutada, meenutada. No olid ikka ajad!:) Aitäh Lille ja Ergo!
Tänase loo illustreerivateks piltideks on puhkuse alguses metsast toodud mustika oksad. Ja vaadake, kui kaunid roosakasvalged kellukõied mustikavartele tulevad,kui need metsast endale vaasi toote. Kahju, et ei suutnud endale teatrietendust valida ja Viljandisse minna, aga kuna mu puhkus pikenes, seisavad ehk veel põnevad valikud ees.